RAHVUSVAHELINE  PUNASE RISTI  KOMITEE (RPRK)

 

Looduna 1863. aastal Sveitsi kodanike (Henri Dunant, Guillaume-Henri Dufour, Gustave Moynier, Louis Appia ja Theodore Maunoir) poolt, on RPRK Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise asutajaliige. RPRK:

·        On erapooletu, neutraalne ja sõltumatu humanitaarorganisatsioon.

·        Sündis sõjas üle 130. aasta tagasi.

·        On oma olemuselt unikaalne organisatsioon.

·        On saanud oma volitused rahvusvaheliselt üldsuselt.

·        Tegutseb neutraalse vahendajana sõdivate poolte vahel.

·        Rahvusvahelise humanitaarõiguse rajajana ja kaitsjana püüab RPRK kaitsta ja aidata relvakonfliktide, siseriiklike relvastatud kokkupõrgete ja siseriiklike vägivallasituatsioonide ohvreid.

 

RPRK tegutseb aktiivselt rohkem kui 50 maal ja tal on ligikaudu 8 600 koosseisulist töötajat (1989).

 

 

RPRK  JA  LIIKUMINE

 

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK) ja Rahvuslikud Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltsid koos Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsiooniga (Föderatsioon) moodustavad üheskoos Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise. Nende organisatsioonide esindajad kohtuvad reeglina iga nelja aasta järel Genfi Konventsioonidega ühinenud Riikide esindajatega Rahvusvahelisel Punase Risti ja Punase Poolkuu Konverentsil.

 

 

RPRK  TEGEVUSE  ALUS

 

Rahvusvaheliste relvakonfliktide ajal lähtub RPRK tegevus neljast 1949. aasta Genfi Konventsioonist ja nende 1977. aasta I Lisaprotokollidest  (vt. K 4). Need kokkulepped annavad RPRK'le õiguse abistada haavatud, haigeid ja merehädas sõjaväelasi, külastada sõjavange, aidata tsiviilelanikkonda ning kokkuvõtvalt - tagada, et neid, kes on kaitstud humanitaarõigusega, koheldaks sellele vastavalt.

 

Siseriiklike relvakonfliktide ajal lähtub RPRK oma tegevuses kõigile neljale Genfi Konventsioonil ühisest Artiklist 3 ja II Lisaprotokollist (vt. Registrit). Artikkel 3 tunnustab samuti RPRK õigust pakkuda oma teeneid konflikti osapooltele päästeoperatsioonide läbiviimiseks ja seoses konfliktiga kinnipeetud isikute külastamiseks.

 

Vägivalla situatsioonides, mis ei ole muutunud relvastatud konfliktiks (siserahutuste ja teiste riigisiseste vägivallaaktide korral), lähtub RPRK tegevus Liikumise Põhikirja Artiklist 5, mis sätestab muude momentide kõrval RPRK õiguse humanitaaralaseks initsiatiiviks. Sellest õigusest võib lähtuda nii rahvusvaheliste kui siseriiklike relvakonfliktide tingimustes.

 

Kõik need artiklid ja seadused kokku moodustavad volitused, mis on RPRK'le antud rahvusvahelise üldsuse, s.o. riikide poolt.

 

 

 

 

KÜSIMUSED

 

 

1.      Mis on rahvusvaheline humanitaarõigus?

2.      Millised on rahvusvahelise humanitaarõiguse olulisemad reeglid?

3.      Mis on rahvusvahelise humanitaarõiguse lähtekohaks?

4.      Millised lepingud moodustavad rahvusvahelise humanitaarõiguse?

5.      Millised tingimused peavad olema täidetud Genfi Konventsioonidega liitumiseks?

6.      Mis on jus ad bellum ja jus in bello?

7.      Millistes situatsioonides kehtib humanitaarõigus? Kelle jaoks on ta mõeldud ja kes peab seda täitma?

8.      Kas humanitaarõigus kehtib ka "uute" konfliktide korral?

9.      Milline oli humanitaarõiguse kujunemise protsess ja millised on selle viimased edusammud?

10.   Kuidas humanitaarõigus reguleerib materiaalse abi osutamist relvakonflikti ohvritele?

11.   Missuguseid tingimusi seab humanitaarõigus perekondlike sidemete taastamise osas?

12.  Millised on embleemi kasutamist reguleerivad humanitaarõiguse sätted?

13.  Kuidas humanitaarõigus kaitseb pagulasi ja ümberasunuid?

14.  Kuidas rakendatakse humanitaarõigust?

15.  Milline on RPRK roll humanitaarõiguse reeglite järgimise tagamiseks?

16.  Kuidas saab vastavalt rahvusvahelisele humanitaarõigusele võtta vastutusele sõjakurjategijaid?

17.  Mille poolest erinevad humanitaarõigus ja inimõigused?

18.  Kas rahvusvaheline humanitaarõigus kehtib ka ÜRO egiidi all või tema rahuvalvejõudude poolt läbiviidavate rahuvalve ja rahutagamisoperatsioonide korral?  

 

 

      Register ja bibliograafia

 

 

1

MIS  ON  RAHVUSVAHELINE  HUMANITAARÕIGUS ?

 

Rahvusvaheline humanitaarõigus moodustab suurema osa rahvusvahelisest avalikust õigusest (vt. vastasolev lk.) ja sisaldab reegleid, mis relvakonfliktide ajal tagavad kaitse isikutele, kes ei osale või kes enam ei osale lahingtegevuses. Samuti piirab ta sõjapidamises kasutatavate meetodeite ning vahendite valikut.

 

Veel täpsemalt öeldes mõistab RPRK relvakonfliktides kohaldatava rahvusvahelise humanitaarõiguse all kokkuleppelisi või tavadel põhinevaid rahvusvahelisi reegleid, mis on suunatud spetsiaalselt rahvusvahelise või siseriikliku relvakonflikti tulemusel tekkinud humanitaarse sisuga ülesannete lahendamiseks; need reeglid piiravad humanitaarsetest kaalutlustest lähtuvalt konflikti osapoolte õigust sõjapidamise meetodite ja vahendite valimisel ning kaitsevad inimesi ja vara, mis on või võivad olla konfliktis kahjustatud. (vt. K 3, K 6 ja K 17, mis annavad kasulikku lisainformatsiooni).

 

 

GENF  JA  HAAG

 

Rahvusvahelisel humanitaarõigusel (RHÕ) - tuntud samuti ka relvakonflikti õigusena või sõjaõigusena - (vt. "Terminoloogia" vastasleheküljel) on kaks eraldi haru:

 

-          Genfi õigus või tegelik humanitaarõigus, mis kaitseb sõjaväelasi, kes ei osale või kes enam ei osale lahingtegevuses ja isikuid, kes ei osale aktiivselt sõjategevuses, eriti tsiviilisikuid;

 

-          Haagi õigus või sõjaõigus sätestab võitlejate õigused ja kohustused sõjaliste operatsioonide läbiviimisel ja piirab vaenlase ründamise võtteid.

 

 

Need kaks RHÕ haru on siiski omavahel seotud, sest Haagi õiguse mõningad reeglid kaitsevad ka konfliktiohvreid, samal ajal kui Genfi õiguse mõned reeglid seavad piiranguid võitlejate tegevusele lahingus. 1977. aasta Lisaprotokollide vastuvõtmisega, mis ühendas mõlemad RHÕ harud, on see erinevus muutnud praegu pigem ajalooliseks ja didaktiliseks väärtuseks.

 

 

KES  KELLEGA  VÕITLEB

 

Rahvusvaheline relvakonflikt on lahingtegevus vähemalt kahe riigi relvajõudude (rahvuslikke vabadusvõitluseid käsitletakse rahvusvahelise relvakonfliktina).

 

Siseriiklikud relvakonfliktid tähendavad võitlust regulaararmee ja määratletud relvagrupeeringute vahel või üksteisega võitlevate relvagrupeeringute vahel antud riigi territooriumil.

 

Siseriiklikke rahutusi iseloomustab vägivallaaktidega esile kutsutud siseriikliku korra tõsine rikkumine, mida ei saa lugeda relvakonfliktideks (näiteks massirahutused, võitlused erakondade vahel või võitlus võimu vastu).

 

 

 

GROTIUS  JA  RAHVASTE  ÕIGUS

 

Käibivas keelepruugis on rahvaste õigus sünonüüm mõistele rahvusvaheline avalik õigus, mis on riikidevahelisi suhteid ja nende ning teiste rahvusvahelise üldsuse liikmetevahelisi suhteid reguleeriv reeglite kogum.

 

Grotius (vt. Registrit), jurist ja diplomaat, oli rahvaste õiguse isa. Pooldades reforme, mis lõhestasid Euroopa kristliku kiriku, asus ta seisukohale, et seadus pole mitte enam jumalikke õigluse väljendus, vaid inimese mõistuse vili ja et ta enam mitte ei eelne tegevusele, vaid tuleneb sellest. Siit ka vajadus leida mõni teine rahvusvaheliste suhete printsiip. Rahvaste õigus andis need printsiibid. Oma raamatus De jure belli ac pacis  süstematiseeris Grotius sõjaõiguse aluseks  olevad põhimõtted.

 

PAGULASÕIGUS                             INIMÕIGUSED

 

JÕU KASUTAMISE ÕIGUS

 

RAHVUSVAHELINE HUMANITAARÕIGUS                      MEREÕIGUS

 

DIPLOMAATILISI SUHTEID REGULEERIVAD KOKKULEPPED     KESKKONNAÕIGUS

 

MAJANDUSSUHTEID REGULEERIVAD SEADUSED 

 

ÕHURUUMI KASUTUST REGULEERIVAD SEADUSED

 

RIIGI KOHUSTUSI REGULEERIVAD SEADUSED  

 

KONFLIKTIDE RAHUMEELSE REGULEERIMISE SEADUSED

 

RAHVUSVAHELISTE  ORGANISATSIOONIDE TEGEVUST REGULEERIVAD SEADUSED

 

 

N.B.  Joonist ei tule käsitleda kui püüdu klassifitseerida või reastada rahvusvahelise avaliku õiguse mitmeid harusid, siin märgitakse vaid ära mõned ulatuslikumalt tuntud.

 

 

TERMINOLOOGIA

 

Neid termineid nagu rahvusvaheline humanitaarõigus, relvakonfliktiõigus ja sõjaõigus võib käsitleda samaväärsetena. Rahvusvahelised organisatsioonid, ülikoolid ja isegi riigid kalduvad eelistama  rahvusvahelise humanitaarõiguse (või humanitaarõiguse) mõistet, samal ajal kui teist kahte väljendit kasutatakse sagedamini relvajõudude poolt.

 

 

2

MILLISED ON RAHVUSVAHELISE HUMANITAARÕIGUSE OLULISEMAD REEGLID?

 

 

 

Isikutel, kes ei osale või kes enam ei osale lahingtegevuses, on õigus, et austatakse nende õigust elule ning füüsilisele ja vaimsele puutumatusele. Need isikud peavad olema kaitstud kõigis olukordades ja neid tuleb koheldud inimlikult, ilma igasuguse diskrimineerimiseta.

 

On keelatud tappa või vigastada vaenlast, kes on alla andnud või kes enam ei osale võitluses.

 

Haavatud ja haiged peavad olema kokku kogutud ja hooldatud selle konfliktiosalise poolt, kelle võimuses  nad on. Meditsiinipersonal ja meditsiinirajatised, -transport ja -varustus peab olema  säästetud. Punane Rist või Punane Poolkuu valgel taustal on märk, mis kaitseb neid inimesi ja objekte ja seda tuleb austada.

 

Vangivõetud  võitlejail ja tsiviilisikutel, kes on sattunud vastaspoole võimu alla, on õigus oma elu, väärikuse, õiguste ning poliitiliste, religioossete ja teisi veendumuste kaitstusele. Nad peavad olema kaitstud kõigi vägivaldsete või represiivsete tegude eest. Neil on õigus vahetada teateid oma perekondadega ja saada abi.

 

Igaühele peavad olema tagatud tema põhiõigused ja mitte kedagi ei saa panna vastutama tegude eest, mida ta pole toime pannud. Kedagi ei tohi allutada füüsilisele või vaimsele piinamisele, karmile või alandavale kehalisele karistusele või muule sarnasele kohtlemisele.

 

Nii konflikti osapoolte kui ka nende relvajõudude liikmete õigused on piiratud sõjapidamise meetodite ja viiside valikul. On keelatud kasutada relvi või sõjapidamise meetodeid, mis võivad tuua kaasa mittevajalikke kahjustusi või ülemääraseid kannatusi.

 

Tsiviilelanikkonna ja tsiviilomandi säästmiseks peavad konflikti osapooled kogu aeg tegema vahet tsiviilisikute ja võitlejate vahel. Nii nagu tsiviilelanikkonda tervikuna, nii ei tohi rünnata ka üksikuid tsiviilisaikuid. Ründed võivad olla sooritatud ainult sõjaväeliste objektide vastu.

 

 

Need RPRK poolt koostatud reeglid võtavad kokku rahvusvahelise humanitaarõiguse olemuse. Neil pole juriidilist jõudu ja nad ei asenda mingilgi moel kehtivaid kokkuleppeid. Nad visandati rahvusvahelise humanitaarõiguse edendamiseks. (vt. Register)

 

 

 

HUMANITAARÕIGUSE  PÕHIPRINTSIIBID

 

Nagu Grotiuski (vt. lk. 5 ja register) on juristid ja filosoofid huvi tundnud konfliktide reguleerimise vastu palju enne seda, kui 1864. aastal formuleeriti ja võeti vastu esimene Genfi Konventsioon.

 

Suure panuse andis 18. sajandil Jean-Jacque Rousseau, sõnastades järgneva seisukoha sõjategevuse arenemise kohta riikide vahel:

"Sõda pole mingil moel suhe inimese ja inimese vahel, vaid on suhe riikide vahel, kus indiviidid on vaenlased ainult eksituse läbi; mitte kui inimesed, isegi mitte kui kodanikud, vaid kui sõdurid (…..). Kuna sõja eesmärk on hävitada vaenlase riik, on lubatud tappa viimase kaitsjaid seni, kuni nad kannavad relvi, kuid niipea, kui nad panevad need maha ja annavad alla, lakkavad nad olemast vaenlased või vaenlase agendid ja on taas lihtsalt inimesed ja enam pole lubatud võtta neilt elu."

 

1899. aastal sõnastas Fjodor Martens järgneva printsiibi humanitaarõigusega reguleerimata valdkondade tarbeks:

"(. . . . ) kaitstakse tsiviilisikuid ja võitlejaid  kehtivatel tavadel, humaansuse põhimõtetel ja avaliku südametunnistuse käskudel põhineva rahvusvahelise õiguse printsiipide kohaselt."

Hiljem, tuntud Martensi klauslina, arvati see tavaõiguse standardosa juurde ning kaasati 1977. aastal I Lisaprotokolli artikli 1 paragrahvis 2. (vt. register)

 

Ajal, kui Rousseau ja Martens sätestasid humaansuse printsiibid, formuleerisid St. Peterburi Deklaratsiooni (vt. küs. 4) autorid nii otsesõnu kui järelduvalt  eristatavuse, sõjalise möödapääsmatuse ja mittevajalike kannatuste vältimise printsiibid järgnevalt:

"Arvesse võttes ( . . . . ), et ainus seaduslik eesmärk, mida riik saab teostada sõja läbi, on vaenlase sõjaliste jõudude nõrgendamine;

Et selle eesmärgi saavutamiseks on küllaldane muuta võitlusvõimetuks võimalikult suurem arv inimkoosseisu;

Et selle eesmärgi raamidest on väljutud, kui kasutatakse relvi, mis suurendavad asjatult võitlusvõimetuks  muudetud  inimeste kannatusi või põhjustavad nende vältimatu surma."

 

1977. aasta Lisaprotokoll kinnitab ja viimistleb taas neid põhimõtteid, eriti eristatavust: "(. . .) peavad konfliktiosalised alati tegema vahet tsiviilelanikkonna  ja võitlejate vahel ning tsiviilobjektide ja sõjaliste sihtmärkide vahel ning sellest tulenevalt suunama oma operatsioonid üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu ." (Protokoll I, Art. 48; vt. ka Protokoll II, Art. 13).

 

Lõpuks püüab proportsionaalsuse põhiprintsiip tasakaalustada kahte lahknevat huvi, millest üks on tingitud sõjalistest vajadustest ja teine humaansuse nõudest juhul, kui õigused ja keelud pole absoluutsed. (vt. ka lk. 9).

 

 

 

3

MIS  ON  RAHVUSVAHELISE  HUMANITAARÕIGUSE  LÄHTEKOHAKS?

 

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esitada teisi küsimusi.

 

 

Milline seadus reguleeris relvakonflikte enne kaasaegset humanitaarõigust?

 

Kõigepealt olid tavadel põhinevad kirjutamata reeglid, mis reguleerisid relvakonflikte. Siis hakati järkjärgult kasutama kahepoolseid kokkuleppeid (kartelle), kus visandati erineval hulgal detaile. Mõnikord kinnitasid sõdivad pooled need ametlikult peale lahingute lõppu. Samuti olid riigi poolt sõjaväele kehtestatud reeglid (vt. "Lieber'i Koodeks", vastaslehel). Relvakonfliktides rakendatav seadus oli piiratud nii ajaliselt, kui ruumiliselt ja kehtis ainult ühe lahingu või üksiku konflikti kohta. Samuti olid reeglid erinevad sõltuvalt ajast, kohast, moraalist ja tsiviliseerituse astmest.

 

 

Kes olid kaaseagse humanitaarõiguse teerajajad?

 

Kaks meest etendasid olulist rolli selle loomisel: Henri Dunant ja Guillaume-Henri Dufour (vt. lk.2). Dunant sõnastas idee raamatus " Mälestusi Soferinost ", mis ilmus 1862. aastal.  Oma enda sõjakogemustest ajendatuna asus kindral Dufour  aega kaotamata ideed toetama, juhatades 1864. aastal  Diplomaatilist Konverentsi.

Dunant: "Teatud kindlatel juhtudel, nagu näiteks siis, kui erinevast rahvusest sõjakunsti vürstid kohtuvad (. . . .) ei pruugi nad sugugi soovida kasutada sellise kongressi eelist, et sõnastada mingid rahvusvahelised põhimõtted, mis formuleeritud konventsioonina ja loomult puutumatud, olles kord heakskiidetud ja ametlikult formuleeritud, võiksid olla aluseks haavatute abistamise seltsidele erinevates Euroopa riikides."(vt. kaanekujundust)

Dufour (Dunant’le): "Meil tuleb näidata selliste elavate näidete varal, nagu sa ise oled kirjeldanud, millist kuulsust loob lahinguväli piinade ja pisarate mõttes."

 

 

Kuidas sai ideest reaalsus?

 

Viie RPRK asutajaliikme õhutusel kutsus Šveitsi valitsus 1864. aastal  kokku Diplomaatilise Konverentsi, milles osales 16 riiki, kes kinnitasid Genfi Konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal.

 

 

Milliseid uuendusi tõi see Konventsioon kaasa?

 

1864. aasta Genfi Konventsioon rajas aluse kaasaegsele humanitaarõigusele. Lühidalt iseloomustab seda:

-          püsivad üldised kirjalikud reeglid, mis võimaldasid kaitsta relvakonfliktide ohvreid;

-          nende mitmepoolne iseloom, avatus kõikidele riikidele;

-          kohustus osutada haavatud ja haigetele sõjaväelastele ulatuslikku abi ilma kedagi diskrimineerimata;

-          tunnustada ja tähistada kindla embleemiga meditsiinipersonali ja -transporti ning meditsiinivarustust (punane rist valgel taustal).

 

 

HUMANITAARÕIGUS  OLI  ENNE  KUI  TA  SÕNASTATI  (vt. lk. 35)

 

Oleks vale arvata, et Punase Risti loomine 1863. aastal või esimese Genfi Konventsiooni vastuvõtmine 1864. aastal  märgiks rahvusvahelise humanitaarõiguse algust nii, nagu me seda täna tunneme. Nii nagu pole olnud ühtegi ühiskonda, kus poleks olnud oma reeglite süsteemi, nii pole kunagi olnud sõdu, kus poleks olnud kas ebamääraseid või täpseid reegleid lahingute alustamise ja lõpetamise kohta, nagu ka selle kohta, kuidas neid juhtida.

 

"Tervikuna võetuna illustreerib primitiivsete inimeste sõjapraktika tänapäeval tuntud erinevat tüüpi rahvusvahelisi sõjapidamise reegleid: reeglid vahetegemiseks erinevat liiki vaenalaste vahel; sõja alustamise ja lõpetamise olukordi, vormilisi protseduure ja volitusi määratlevad reeglid; isikute volitusi, aega, kohta ja juhtimise meetodeid kirjeldavad reeglid ja isegi ebaseaduslike sõdade üldiseid reegleid." (Quincy Wright) 

 

Esimesed sõjaseadused kuulutati välja vanemate tsivilisatsioonide poolt mitusada aastat enne meie ajaarvamist: "Ma kehtestan need seadused, et vältida tugeva poolt nõrgema rõhumist." (Hammurabi, Babülonia kuningas).

 

Paljud antiiktekstid, nagu Mahabharata, Piibel ja Koraan, sisaldavad reegleid, mis toetavad vaenlase austamist. Näiteks Viqayet - tekst on kirjutatud 13. sajandi lõpupoole, kui araablased valitsesid Hispaaniat - sisaldab tõelist sõjapidamise koodeksit. 1864. aasta Konventsioon, mitmepoolse kokkuleppe vormis, koondab ja rõhutab antiikseid, killustatud ja laialipaisatud sõjapidamise tavasid ja seaduseid, kaitstes haavatuid ja neid, kes hoolitsevad haavatute eest

(vt. kõrvallehekülge).

 

 

LIEBER'I  KOODEKS

 

Sõjapidamiste  algustest kuni kaasaegse humanitaarõiguse tulekuni oli dokumenteeritud üle 500 loodud kokkuleppe, käitumiskoodeksi, lepingu ja teisi tekste, mis reguleerisid sõjategevust. Nad sisalduvad Lieber'i Koodeksis (vt. register), mis hakkas kehtima 1863. aasta  aprillis ja oluline on, et see märgib esimest püüet koondada kokku olemasolevad sõjapidamise tavad ja seadused. Erinevalt esimesest Genfi Konventsioonist (vastu võetud aasta hiljem) pole Koodeksil kokkuleppe staatust, kuna ta oli mõeldud üksnes Ameerika Kodusõjas võitlevale sõdurite Liidule.

 

 

 

4

MILLISED  LEPINGUD  MOODUSTAVAD  RAHVUSVAHELISE  HUMANITAATÕIGUSE? 

 

Looduna 1864. aastal  Genfi Konventsiooni vormis on kaasaegne humanitaarõigus välja kujunenud astmeliselt, liiga sageli peale sündmusi, mille tarbeks oleks neid üliväga vaja olnud. RÕH ülesandeks on rahuldada pidevalt kasvavat humanitaarse abi vajadust, mis on relvastuse arengu ja uut liiki konfliktide tulemuseks. Järgnevalt on toodud peamised kokkulepped nende vastuvõtmise ajalises järjestuses.

 

1864      Genfi Konventsioon haavatud sõjaväelaste olukorra parandamiseks maismaal

 

1868      St. Peterburi deklaratsioon (teatud liiki lõhkekehade kasutamise keelustamine)

 

1899        Haagi Konventsioon maismaa sõjaseaduste ja -tavade tunnustamisest ja 1864. aasta Genfi Konventsiooni printsiipide kohaldamisest merelahinguis

 

1906       1864. aasta Genfi Konventsiooni redigeerimine ja arendamine

 

1907       1899. aasta Haagi Konventsiooni redigeerimine ja uue Konventsiooni vastuvõtmine

 

1925        Genfi Protokoll lämmatavate, mürgiste või muude gaaside ja bakterioloogiliste vahendite

            keelustamise kohta

 

1929        Kaks Genfi Konventsiooni:

-  1906. aasta  Genfi Konventsiooni redigeerimine ja edasiarendamine

            -  Genfi Konventsioon sõjavangide kohtlemise kohta (uus)

 

1949        Neli Genfi Konventsiooni:

I      Haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal

II     Haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel

III    Konventsioon sõjavangide kohtlemisest

IV    Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsioon (uus)

 

1954Haagi Konventsioon kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonflikti ajal

 

1972         Konventsioon bakterioloogilise (bioloogilise) ja mürgise relvastuse arendamise, tootmise        ja varude loomise keelustamise ja hävitamise kohta

 

1977        Kaks Lisaprotokolli 1949. aasta neljale Genfi Konventsioonile, rahvusvaheliste

             (I Protokoll ) ja siseriiklike (II Protokoll) relvakonfliktide ohvrite kaitse tugevdamise      kohta

 

1980 Konventsioon teatud liiki tavarelvade, mida võib pidada ülekohtuseks või       diskrimineerivaks, kasutamise keelustamisest või piiramisest, mis sisaldab:

             - Protokoll ( I ) avastamatute osakeste kohta

             - Protokoll ( II ) miinide, püünismiinide ja muude seadmete kasutamise keelustamise või                    piiramise kohta

             - Protokoll ( III ) süüterelvade kasutamise keelustamise või piiramise kohta

 

1993         Konventsioon keemiarelvastuse arendamise, tootmise, varude loomise ja kasutamise    keelustamise ja hävitamise kohta

 

1995    Protokoll pimestava laserrelvastuse kohta ( IV Protokoll 1980. aasta  Konventsioonile)

 

1996 Redigeeritud Protokoll miinide, püünismiinide ja muude seadmete kasutamise   keelustamise või piiramise kohta (Redigeeritud II  Protokoll 1980. aasta konventsiooni juurde)

 

1997 Konventsioon maamiinide kasutamise, varude loomise, tootmise ja loovutamise       keelustamise kohta

 

 

 

SÜNDMUSTEST  ÕHUTATUD

 

See loetelu näitab selgelt, et relvakonfliktidel on olnud vähemal või rohkemal määral otsene mõju humanitaarõiguse arengule. Näiteks:

 

Esimene Maailmasõda (1914 - 1918) andis tunnistust sõjapidamise viiside kasutamisest, mis polnud kui mitte just täielikult uued, siis vähemalt arendatud enneolematule tasemele. Siia kuuluvad mürgised gaasid, esimesed pommitamised lennukitelt ja sadade tuhandete sõjavangide võtmine. 1925. aasta ja 1929. aasta lepingud olid vastavuses selliste arengutega.

 

Teine Maailmasõda (1939 - 1945) näitas, et tsiviilisikuid ja sõjaväelasi oli tapetud võrdsel määral, vastupidiselt suhtele 1 : 10 Esimeses Maailmasõjas. 1949. aastal reageeris rahvusvaheline üldsus neile traagilistele arvudele ja eriti sõja kohutavatele mõjudele tsiviilelanikkonna hulgas, redigeerides sellel ajal kehtinud Konventsioone ja võttes vastu uue - neljanda Genfi Konventsiooni tsiviilelanikkonna kaitseks.

 

Hiljem, 1977. aastal olid Lisaprotokollid reaktsiooniks tagajärgedele, mida põhjustasid elanikkonnale rahvuslikud vabadussõjad ja mis 1949. aasta Konventsioonidega olid vaid osaliselt reguleeritud.

 

 

t 1864. aasta diplomaatilisel konverentsil osalejad

 

 

 

 

1949. AASTA  KONVENTSIOONIDE ALGALLIKAD

(Järg küsimusele 4)

 

Vene tsaari Aleksander II initsiatiivil 1874. aastal Brüsselis kokku kutsutud Diplomaatiline Konverents võtab vastu Rahvusvahelise sõjaseaduste ja -tavade deklaratsiooni. Seda teksti siiski ei ratifitseeritud, kuna mõned osalevad valitsused ei soovinud olla kokkuleppega seotud. Siiski märgib Brüsseli kavand olulist sammu sõjaseaduste kujundamisel terviklikuks seaduseks.

 

1934. aastal koguneb 15. Rahvusvaheline Punase Risti Konverents Tokios ja kiidab heaks RPRK poolt visandatud Rahvusvahelise Konventsiooni vaenupoole rahvusest tsiviilelanikkonna olukorrast ja kaitsest, kes asuvad vaenlase või tema poolt okupeeritud territooriumil.  Edasist tööd antud teksti osas ei järgne, ka keeldusid valitsused kogunemast diplomaatilisele konverentsile selle konventsiooni vastuvõtmist otsustama. Selle tulemusena ei kehtinud Tokio visand Teise Maailmasõja ajal, mille tagajärgedest me kõik teame.

 

 

 

1977. AASTA  PROTOKOLLIDE  ALGALLIKAD

 

 

1949. aasta Genfi Konventsioonid märgivad suurt edusammu humanitaarõiguse arengus. Peale koloniaalsidemeist vabanemist leidsid uued riigid siiski, et on raske olla seotud reeglitega, mida nad ise pole aidanud ettevalmistada. Seda enam, et reeglid sõjapidamise kohta polnud edasi arenenud peale 1907. aasta Haagi Konventsiooni. Kuna Genfi Konventsioonide redigeerimine oleks seadnud ohtu 1949. aasta edusammud, otsustati tugevdada relvakonflikti ohvrite kaitset, võttes vastu uued teksti Genfi Konventsioonide Lisaprotokollidena

 

Protokoll I: Rahvusvaheliste relvakonflikti ohvrite kaitse

 

Protokoll II: Siseriiklike relvakonfliktide ohvrite kaitse

 

 

1949. aasta Genfi Konventsioonid ja nende lisaprotokollid sisaldavad kokku ligikaudu 600 artiklit ja nad on Rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise peamised vahendid.

 

 

 

5

MILLISED TINGIMUSED PEAVAD OLEMA TÄIDETUD

GENFI KONVENTSIOONIDEGA LIITUMISEKS?

 

Rahvusvaheliste kokkulepete osapoolteks saavad olla ainult riigid ja sama kehtib ka Genfi Konventsioonide ja nende lisaprotokollide kohta.

 

1998. aasta alguseks olid peaaegu kõik maailma riigid - 188, kui täpne olla - Genfi Konventsioonidega liitunud.  Fakt, et need lepingud on tunnustatud nii suure hulga riikide poolt, annab tunnistust nende universaalsusest. Rääkides Lisaprotokollidest, siis samaks ajaks oli

I Protokolliga ühinenud 150 riiki ja 142 riiki on ühinenud II Protokolliga.

 

 

ALLKIRJASTAMINE,  RATIFITSEERIMINE,  LIITUMINE,  MÖÖNDUSED,  ÕIGUSJÄRGSUS

 

Riikidevahelised mitmepoolsed lepingud, nagu seda on Genfi Konventsioonid ja nende Lisaprotokollid, nõuavad kahte eraldiseisvat protseduri:

a)      allakirjutamisele järgneb ratifitseerimine

Kuigi allakirjutamine ei seo riiki, kohustab see riiki käituma sellisel viisil, mis ei muuda lepingu olemust mõttetuks, siis kui riik kohustub pühalikult austama lepingut peale ratifitseerimist.

b)      liitumine

See on tegevus, millega riik, kes pole allkirjastanud lepingu teksti ajal, kui see vastu võeti, nõustub olema sellega seotud. (Liitumine on samatähenduslik ratifitseerimisega.)

 

Vastiseseisvunud riik võib õigusjärgsuse deklaratsiooni mõttes väljendada soovi jääda seotuks lepinguga, mis kehtis tema territooriumil enne iseseisvumist. Samuti võib ta teha lepingute ajutise kohaldamise deklaratsiooni nende uurimiseks enne liitumist või õigusjärgsust.

 

Nende protseduuride raames ja teatud tingimustel võib riik teha mööndusi, et välistada või kujundada lepingu teatud tingimuste juriidilist mõju. Peamine tingimus on, et need mööndused ei oleks vastuolus lepingu sisuliste elementidega.

 

Lõpuks, I Protokolli artiklis 1 paragrahvis 4  märgitud rahvuslikud vabastusliikumised võivad enda peale võtta Konventsioonide ja Protkollide rakendamise vastavalt I Protokolli Artikkel 96 paragrahvis 3 märgitud kindlat protseduuri järgides.

 

 

 

KELLE  KOHUSTUS ON  LEVITADA  TEADMISI  KONVENTSIOONI  JA   PROTOKOLLIDE KOHTA?

 

Riigil on juriidiline kohustus levitada teadmisi Konventsioonidest ja Protokollidest:

" Lepingupooled kohustuvad nii rahu- kui sõjaajal levitama käesoleva konventsiooni teksti oma riikides võimalikult ulatuslikult, esmajoones nägema selle õpetamise ette sõjaväelistes ja võimaluse korral ka tsiviilõppeprogrammides, nii et selle põhimõtteid teaks kogu elanikkond, esmajoones relvastatud sõjajõudud, meditsiinipersonal ja vaimulikud."

( Genfi Konventsioonid I, II, III & IV, Artiklid 47, 48, 127 ja 144)

 

" Lepingupooled kohustuvad nii rahuajal kui relvakonflikti korral levitama konventsioone ja käesolevat protokolli nii ulatuslikult kui võimalik oma riikides, esmajoones nägema selle ette sõjaväelistes õppeprogrammides ning soodustama nende õppimist tsiviilelanikkonna seas, nii et need dokumendid oleksid relvajõududele ja tsiviilelanikkonnale teada." ( I Protokoll, Art. 83)

 

 "Käesolevat protokolli tuleb levitada nii ulatuslikult kui võimalik." (II Protokoll, Art. 19)

 

 

 

RPRK  JA  HUMANITAARÕIGUSE  ALASTE  TEADMISTE  LEVITAMISE  ÜLESANNE

 

Vastavalt Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise põhikirjale on RPRK üheks ülesandeks:

 

"( . . . . ) selgitada ja levitada relvakonflikti tingimustes kehtivaid rahvusvahelise humanitaarõiguse alaseid teadmisi ja valmistada ette nende edasiarendamist."

 (Art. 5, paragrahv  2 g)

 

"( . . . . ) [säilitada tihe kontakt Rahvuslike Seltsidega] ( . . . ) ühiste huvide tingimustes, nagu seda on nende ettevalmistamine tegutsemiseks relvakonflikti olukorras, Genfi Konventsioonidest kinnipidamisel, nende arendamisel ja ratifitseerimisel ning Liikumise Põhiprintsiipide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse alaste teadmiste levitamisel." (Art. 5, paragrahv 4a)

 

 

 

6

MIS  ON  JUS AD BELLUM  JA  JUS IN BELLO?

 

Rahvusvahelise humanitaarõiguse eesmärk on vähendada sõjast tingitud kannatusi, kaitstes ja aidates selle ohvreid nii palju kui võimalik. Seepärast on humanitaarõigus suunatud konflikti reaalsusele, arvestamata jõu kasutamise põhjuseid või selle seaduslikkust. Ta reguleerib ainult konflikti neid  aspekte,  mis puudutavad humaansust. See ongi see, mis on tuntud kui jus in bello ( sõjaõigus).  Selle tingimused kehtivad vaenupoolte kohta sõltumata konflikti põhjustest ja kas põhjus, millele üks või teine pool tugineb on õiglane või mitte.

 

 

Rahvusvaheliste relvakonfliktide puhul on üpris raske määratleda, milline riik oli süüdi ÜRO põhikirja rikkumises (vt. küs. 18). Rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaldamine ei too kaasa süüdioleva osapoole kindlakstegemist, kuna see võib enesega kaasa tuua vaidluse ja halvata humanitaarõiguse rakendamise, kuna iga vastane võib väita, et agressiooni ohver on tema. Pealegi on humanitaarõigus mõeldud sõjaohvrite ja nende põhiõiguste kaitsemiseks, olenemata sellest millise vaenupoole hulka nad kuuluvad. See on see, miks jus in bello peab jääma eraldiseisvaks jus ad bellum'ist või jus contra bellum'ist (jõu kasutamise õigus või sõja vältimise õigus).

 

 

SÕDADE  KEELUSTAMISEL

 

Kuni Esimese Maailmasõja lõpuni ei peetud relvajõududest abi otsimist seadusvastaseks tegevuseks, vaid see oli erimeelsuste lahendamise tunnustatud viis.

 

1919. aastal Rahvasteliidu Leping ja 1928. Aastal Pariisi Leping (Briand-Kellogg'i pakt) taotlesid sõdade kuulutamist seadusvastaseks. ÜRO põhikirja vastuvõtmisega 1945. aastal seadustati see suundumus: "Organisatsiooni liikmed väldivad oma rahvusvahelistes suhetes abi otsimist jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest (. . . )."

 

Kui riiki või riikide gruppi rünnatakse teise riigi või riikide grupi poolt lubab ÜRO Harta siiski individuaalset või kollektiivset enesekaitset. Julgeolekunõukogu, mis tegutseb ÜRO Harta Peatúkk VII alusel (vt. kus. 18), võib samuti otsustada jõu kollektiivse kasutamise üle. See võib seisneda:

-          sunnimeetmetes - rahutagamiseks - riigi vastu, kes ohustab rahvusvahelist julgeolekut;

-          rahutagamise abinõuna vaatluse või rahutagamise missiooni vormis.

 

Erandjuhud kerkivad inimeste enesemääramise õiguse raames:  ÜRO Peaasamblee poolt 1965. aastal vastu võetud 2105 (XX) resolutsioon  "tunnistab seaduslikuks koloniaalvalitsuse all olevate inimeste võitluse  õiguse eest enesemääratlemisele ja iseseisvusele (. . . )" (vt. lk. 18).

 

 

 

7

MILLISTES  SITUATSIOONIDES  KEHTIB HUMANITAARÕIGUS?

KELLE  JAOKS  ON  TA  MÕELDUD  JA  KES  PEAB  SEDA  TÄITMA?

 

Rahvusvaheline humanitaarõigus on kohaldatav kahes situatsioonis; nii öelda pakub kahte kaitsvat süsteemi:

 

a)      Rahvusvahelised relvakonfliktid (vt. lk. 5)

 

Sellistes situatsioonides on kohaldatavad Genfi Konventsioonid ja I Lisaprotokoll.

Humanitaarõigus on mõeldud peamiselt konflikti osapoolte jaoks ja kaitseb igat isikut või isikute rühma, kes ei osale või kes enam ei osale konfliktis, näiteks:

-          haavatud ja haiged sõjaväelased maismaal ja relvajõudude meditsiiniteenistuste liikmed;

-          haavatud, haiged või merehädas sõjaväelased merelahinguis ja mereväe meditsiiniteenistuse liikmed;

-          sõjavangid;

-          tsiviilelanikkond, näiteks:

-          välismaalstest tsiviilisikud konflikti osapoolte territooriumil, kaasa arvatud pagulased;

-          tsiviilisikud okupeeritud territooriumil;

-          vahistatud ja interneeritud tsiviilisikud;

-          meditsiinipersonal ja vaimulikud või tsiviilkaitse üksused.

 

Rahvuslikud vabadussõjad, nii nagu on määratletud I Protokolli Artiklis 1, on liigitatud siseriiklikeks konfliktideks (vt. lk. 14).

 

 

b)      Siseriiklikud relvakonfliktid (vt. lk. 5)

 

Siseriiklike konfliktide korral rakendub kõigi nelja Konventsiooni ühine Artikkel 3 ja II Lisaprotokoll.

Tuleb märkida, et II Protokolli kohaldamise tingimused on rangemad kui need mida eeldatakse Artikkli 3 rakendamisel (vt. lk. 21). Sellistes olukordades on humanitaarõigus määratud rakendamiseks konfliktiosalistele relvajõududele, sõltumata sellest, kas on tgemist regulaararmee või vabatahtlike relvaformeeringutega ja kaitseb iga isikut või isikute rühma, kes ei osale või enam ei osale aktiivselt võitluses, näiteks:

-          haavatud või haiged võitlejad

-          isikud, kes on konfliktist tingituna kaotanud oma vabaduse

-          tsiviilelanikond

-          meditsiinipersonal ja vaimulikud.

 

 

HUMANITAARÕIGUS  JA  SISERIIKLIKUD  RELVAKONFLIKTID

 

Kõigile neljale Genfi Konventsioonile ühine Artikkel 3  on käsitletav kui teatud liiki miniatuurne leping (vt. lk. 21).  Isegi II Protokolli tingimusi kaasa arvates jäävad siseriikliku konflikti kohta käivad reeglid vähem täiuslikumaks kui need, mis käsitlevad rahvusvahelisi relvakonflikte (vt. vastaslehekülge). Raskeks on osutunud kaitsva süsteemi täiustamine siseriiklikes relvakonfliktides tänu riikliku suveräniteedi printsiibile.

Artikkelis 3 sisalduvad reeglid on vaadeldavad tavaõigusena ja esitavad minimumstandardi, millest sõdiv riik ei tohi kunagi kõrvale kalduda

MILLISED  SEADUSED  KEHTIVAD  SISERIIKLIKE  RAHUTUSTE  JA TEISTE SISERIIKLIKE  VÄGIVALLAPUHANGUTE  KORRAL?

 

Rahvusvaheline humanitaarõigus ei kehti vägivallapuhangute korral, mis ei ole kasvanud üle relvastatud konfliktiks. Seda laadi juhtudel juhindutakse inimõigustes sätestatud  nõuetest ja siseriikliku seadusandluse sellistest sätetest, mida on võimalik  rakendada.

 

 

 

8

KAS  HUMAITAARÕIGUS  KEHTIB  KA  "UUTE"  KONFLIKTIDE  KORRAL?

 

Tänapäeval räägitakse palju "uutest" konfliktidest.  See väljend hõlmab kahte liiki konflikte: neid, mida tuntakse "anarhistlike" konfliktidena ja teisi, mille eesmärk on grupiidentiteedi kehtestamine.  Neid termineid kasutatakse õigustatult vabalt.

 

"Anarhistlikud" konfliktid, mis on kahtlematult külma sõja lõppemise tulemus, tähistavad sageli osalist, mõnikord aga täielikku riigi struktuuride nõrgestamist või kokkuvarisemist. Sellistes situatsioonides kasutavad relvastatud grupeeringud ära poliitilist vaakumit püüde haarata võimu. Seda laadi konflikte märgistab aga ka enne kõike oma relvastatud grupeeringu sisene käsuahela nõrkus või katkendlikkus.

 

Konfliktid grupiidentiteedi kehtestamiseks püüavad sageli kõrvaldada  vastast tegevusega, mida tuntakse kui "etnilist puhastust". See seisneb elanikkonna sunniviisilises ümberasustamises või hävitamises. Järjest kasvava  propaganda, vägivalla ja vihkamise mõju all areneb seda laadi konflikt jõulise hooga, mis omakorda tugevdab grupiidentiteedi tunnet senise rahvusliku identiteedi kahjuks välistades sellisel viisil teiste gruppidega kooseksisteerimise võimalikkuse.

 

Rahvusvaheline humanitaarõigus kehtib siiski ka neis  "anarhistlikes" ja ïdentiteediga seotud" konfliktides, milles on ohtu seatud eriti tsiviilelanikkod. Ühine Artikkel 3 (vt. vastaslehekülg) nõuab kõikidelt relvagrupeeringutelt, sõltumata sellest, kas on tegemist mässulistega või mitte, lugupidavat suhtumist neisse, kes on oma relvad maha pannud, samuti tsiviilelanikesse, kes ei osale lahinguis.

 

Seega, olenemata sellest, kas riiklikud süsteemid on nõrgestatud või puuduvad, on  rahvusvahelise õiguse seisukohalt tegemist õigusliku tühimikuga. Vastupidi, see on just selline olukord, kus humanitaarõigus kehtib täies ulatuses iseseisvalt.

 

Sellest hoolimata tuleb märkida, et sedalaadi konfliktides on raske humanitaarõigust rakendada. Distsipliini puudumine mässuliste seas, relvadega varustatud tsiviilelanikkond nagu ka relvade ulatuslik levik kogu territooriumil ja kasvav hägusus võitlejate ja mittevõitlejate vahel põhjustab sageli äärmiselt tooreks muutunud vastuseisu, milles on seaduse reeglitel vähe kohta.

 

Selle tulemusena ja eriti sedalaadi olukordades tuleb rakendada jõupingutusi, et teadvustada humanitaarõiguse olemust. Teadagi, seaduse sätete parem tundmine ei lahenda konflikti põhjuseks olevaid probleeme, kuid tõenäoliselt kergendab selle hukutavaid tagajärgi.

ÜLDINE  ARTIKKEL 3:  MINIATUURNE  LEPING

 

 

Kui lepingupoole territooriumil tekib relvakonflikt, mis ei ole rahvusvaheline, peab konfliktiosaline kohaldama vähemalt järgmisi sätteid:

 

(1)   Sõjategevusest aktiivselt mitteosavõtvaid isikuid, sealhulgas relvajõudude liikmeid, kes on alistunud ja neid, kes on jäänud võitlusvõimetuks (hors de combat) haiguse, haavata saamise või kinnipidamise tagajärjel või muul põhjusel, tuleb igas olukorras kohelda humaanselt, ilma mistahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, religiooni või veendumuste, soo, sünnipära või varalise seisundi või muu sellise kriteeriumi alusel.

     Seetõttu on eelpoolnimetatud isikute suhtes alati ja kõikjal keelatud järgmised toimingud:

       (a) vägivald elu ja isiku vastu, eriti tapmine, vigastamine, julm kohtlemine ja piinamine;

       (b) pantvangide võtmine;

       (c) isikliku au haavamine, eriti alandav ja alavääristav kohtlemine;

       (d) karistuste mõistmine ja täideviimine ilma eelneva otsuseta, mille on teinud tavapäraselt moodustatud kohus, mis võimaldab kõiki tsiviliseeritud rahvaste tunnustatud asendamatuid õiguslikke tagatisi.

 

(2) Haavatud ja haiged tuleb kokku koguda ja nende eest hoolitseda.

         

Erapooletu humanitaarorganisatsioon, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, võib pakkuda konfliktiosalistele oma teeneid.

Konfliktiosalised peaksid püüdma erikokkulepetega jõustada ka kõik käesoleva konventsiooni ülejäänud sätted või osa nendest.

Eelnevate sätete kohaldamine ei muuda konfliktiosaliste õiguslikku staatust.

 

 

 

Vt. lk. 18 ja 19

9

MILLINE  ON  HUMANITAARÕIGUSE  KUJUNDAMISE  PROTSESS  JA  MILLISED ON  SELLE  VIIMASED  EDUSAMMUD ?

 

Esimese kaasaegse humanitaarõiguse lepingu algatajana (s.o. 1864. aasta Genfi Konventsioon) püüab RPRK kindlustada, et see rahvusvahelise humanitaarõiguse haru püsiks asjakohasena (vt. lk. 5). Tema roll on seega:

-          Jälgida relvakonfliktide muutuvat olemust;

-          organiseerida konsultatsioone uutes tingimustes võimalike kokulepete saavutamiseks;

-          valmistada ette tekstid diplomaatilistele konverentsidele esitamiseks.

 

Näide kahest Genfi Konventsioonist annab ettekujutuse sellest, milline on olnud humanitaarõiguse loomisprotsess alates algideest kuni selle vastuvõtmiseni:

 

-          tuginedes 1956. aastal ettevalmistatud seadusekavanditele, 1960-ndatel aastatel kahel Rahvusvahelise Punase Risti Konverentsil ja 1968. aastal Rahvusvahelisel Inimõiguste Konverentsil Teheranis vastuvõetud resolutsioonidele, uuris RPRK 1949. aasta Konventsioonide täiendamise võimalust

 

-          1969. aastal esitas RPRK selle idee 21. Rahvusvahelisele Punase Risti Konverentsile Istambulis; osavõtjad, kaasa arvatud Genfi Konventsioonidega ühinenud riigid, andsid vastava volituse ja RPRK advokaadid alustasid ettevalmistava tööga;

 

-          1971. ja 1974. aastate vahel organiseeris RPRK valitsuste ja Liikumisega mitu nõupidamist, regulaarselt anti Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile aru edasiminekust;

 

-          1973. aastal,  22. Rahvusvahelise Punase Risti Konverentsil Teheranis vaadati kavandid läbi ja toetati tehtud tööd;

 

-          1974. aasta veebruaris kutsus Sveitsi valitsus kui 1949. aasta Genfi Konventsioonide depositaarmaa kokku Diplomaatilise Konverentsi relvakonflikti tingimustes kehtiva humanitaarõiguse kinnitamiseks ja arendamiseks; see hõlmas nelja istungit ja lõppes 1977. aasta juunis;

 

-          konverentsi viimasel istungil võeti täievoliliste saadikute poolt 102-st riigist vastu

I Protokolli 102 artikklit ja II Protokolli 28 artiklit.

 

 

Genfi Diplomaatiline Konverents 1977. aastal

 

 

 

RPRK  KUI  HUMANITAARÕIGUSE  EDASIARENDAJA

 

Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise Põhikirja järgi  on üheks RPRK ülesandeks ette valmistada rahvusvahelise humanitaarõiguse võimalikku arengut. Seega on ta rahvusvahelise humanitaarõiguse edasiarendaja.

 

 

 

MÕNED  HILJUTISED  EDUSAMMUD (vt. ka küsimust 4)

 

Protokoll, mis on seotud pimestavate laserrelvadega, vastu võetud Diplomaatilisel Konverentsil 1995.aastal Viinis, keelab nii laserrelvade kasutamise kui ka nende ümberpaigutamise.Üks laserrelvade spetsiifilisi funktsioone on põhjustada alalist nägemiskaotust. Samuti nõuab Protokoll riikidelt kõikide asjakohaste ettevaatusabinõude tarvituselevõtmist, kaasa arvatud relvajõudude treenimist, et vältida alailse nägemiskaotuse põhjustamist teiste seaduslike lasersüsteemise kasutamisel.

 

Miinide käsitlemise osas pakuti 3. mail 1996 aastal Genfis välja laiendatud versioon 1980. aasta Konventsiooni II Protokollile miinide, püünismiinide  ja muude seadmete kasutamise keelustamise või piiramise kohta. Peale selle, 3 - 4. detsembril  1997. aastal  Ottawas  121 riigi  poolt allakirjutatud Konventsioon maamiinide kasutamise, varude loomise, tootmise ja teisaldamise keelustamisest ja hävitamisest.  See konventsioon näeb ette miinide kõrvaldamist ja toetust miinide ohvritele.

 

RÕH (rahvusvaheline humanitaarõigus) lepingud sisaldavad keskkonna kaitseks rakendatavaid reegleid kaasa arvatud I Lisaprotokolli Artikkel 55 ja 1976. aasta 10. detsembri  Konventsiooni pöördumatuid keskkonnamuutusi esilekutsuvate meetmete sõjaliseks või muuks vaenutegevuseks kasutamise kelustamiseks. Siiski näitas 1991. aasta Lahesõda, et need reeglid olid vähetuntud ja mõnikord ebatäpsed. Seetõttu, julgustatuna ÜRO Peaassamblee poolt ja vastava valdkonna ekspertide abiga töötas RPRK välja  Juhised sõjaväe käsiraamatute ja instruktsioonid jaoks keskkonna kaitse alal relvakonflikti tingimustes.

 

Teine hiljutine tulemus on San Remo Käsiraamat rahvusvahelise õiguse rakendamisest merel toimuvates relvakonfliktides. Selle ettevõtmise tähtsust, mis viidi ellu RPRK toetusel Rahvusvahelise Humanitaarõiguse  Instituudi poolt, tunnustasid valitsused 26. Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Konverentsi resolutsioonis 1995. aastal  Genfis.

 

Kuigi Genfi Konventsioonid ja Lisaprotokollid ei keela selgesõnaliselt tuumarelvade kasutamist, kehtivad sellistel juhtudel RHÕ põhiprintsiibid (vt. lk. 7). Muude asjade hulgas esitavad nad nõude, et sõdivad pooled teeksid kogu aeg vahet võitlejate ja mitte-võtlejate vahel ja keelavad relvade kasutamise, kui on tõenäosus põhjustada tarbetuid kannatusi. Nende printsiipide kehtivust tuumarelvade kohta leidis taaskinnitamist 1996. aastal Haagi Rahvusvahelise kohtu poolt.

 

 

 

10

MILLE  EEST MATERIAALSE  ABI  SEISUKOHALT RELVAKONFLIKTI OHVRITELE  KANNAB  HOOLT  HUMANITAARÕIGUS ?

 

Genfi Konventsioonidega ühinenud riigid tunnustavad relvakonflikti ohvrite õigust elutähtsatele varudele. Seda õigust täiustati 1977. aasta  lisaprotokollide vastuvõtmisega.

 

Rahvusvahelise relvakonflikti tingimustes hõlmab õigus abile eriti:

-          tsiviilelanikkonna  ellujäämiseks vajalikud kindlate esemeliste saadetiste vaba läbipääsu kindlustamist (Neljanda Konventsiooni Artikel 23, visandatud blokaadiolukordades toimetulekuks);

-          okupeeriva riigi kohustust kindlustada okupeeritud territooriumi elanikkond elutähtsate varudega (Neljanda Konventsiooni Art. 55); kui tema omad varud on ebapiisavad, siis peab okupeeriv riik  nõustuma välisallikate kaudu pakutava abiga (Neljas Konventsioon Art. 59)

 

I Protokoll (Art. 69 ja 70) tugevdab 1949. aastal vastuvõetud reeglite põhiosa. Näiteks peab sõjas osalev  riik aktsepteerima erapooletuid humanitaarabi kavasid, mis viiakse täide selle territooriumi rahvastiku huvides kedagi diskrimineerimata  huvitatud osapoolte kokkuleppe alusel. Nimetatud tingimuste olemasolul oleks vale  keelduda  sellistest abiplaanidest, mis ei ole kavandatud sekkumisena relvakonflikti ega vaenuliku tegevusena.

 

Siseriiklike relvakonfliktide puhul määratleb II Protokoll (Art. 18) muuhulgas, et kui tsiviilelanikkond kannatab lubamatute raskuste all, omades liiga vähe ellujäämiseks olulise tähtsusega varusid, tuleb asjaomase lepinguosalise nõusolekul tsiviilelanikkonna heaks ette võtta abioperatsioone, mis on olemuselt ainuüksi humanitaarsed ja erapooletud ja mida viiakse läbi ilma igasuguse vaenuliku vahetegemiseta (vt. lk. 21). On üldiselt tunnustatud, et riik peab aktsepteerima seda laadi puhtalt humanitaarse sisuga abi operatsioone.

 

 

RPRK  ÕIGUS  OSUTADA  ABI

 

RPRK on igal juhul initsiatiivi õigus (vt. lk. 2), mis võimaldab tal pakkuda abi konflikti osapooltele, eriti selleks, et abistada konflikti ohvreid. Selline abipakkumine, kas abina või teiste tegevusena, ei ole sekkumine riigi siseasjadesse, kuna ta kannab hoolt humanitaarõiguse täitmise eest.

 

 

HUMANITAARÕIGUS  JA  "ÕIGUS  SEKKUDA HUMANITAARSETEL  KAALUTLUSTEL"

 

Seni kaua, kui "õigus - või isegi kohustus - sekkuda" humanitaarsetest kaalutlustest lähtuvalt on samaväärselt põhjendatud relvastatud sekkumisega,  pole probleem tähtis mitte humanitaarõiguse seisukohalt, vaid rahvusvahelistes suhetes relvajõu kasutamise seaduslikkuse reeglite seisukohalt, s.t. just ad belum (vt.  küsimust 6 ja küsimust 18).

 

Kui leiab aset relvastatud sekkumine humanitaarsetel kaalutlustel, peab RPRK vastavalt talle antud volitustele (vt. Register) tagama, et need, kes tegelevad selliste sekkumistega, järgiksid rahvusvahelise humanitaarõiguse asjakohaseid reegleid;  samuti tuleb püüda aidata konflikti ohvreid.

 

RPRK ei ole sekkumisõiguse poolt ega vastu. Olemasolevate kogemuse valguses on teema poliitiline, milles RPRK ei saa osaled ohustamata oma humanitaarset  tööd.

 

 

 

11

MISSUGUSEID  TINGIMUSI  HUMANITAARÕIGUS  SEAB  PEREKONDLIKE  SIDEMETE  TAASTAMISE  OSAS ?

 

Ralvakonflikti tagajärjel on sõjavangid ja tsiviilinterneeritud lahutatud oma lähedastest, perekonnad on lõhestatud ja inimesed kaduma läinud. Genfi Konventsioonid ja I Protokoll sisaldavad mitmeid seadustatud tingimusi selliste ohvrite kaitsmiseks. Need on rakendatavad rahvusvaheliste relvakonfliktide korral ja RPRK  on volitavad täitma järgmiseid ülesannete:

 

1.      Perekondlike teadete ja muu informatsiooni edastamine.  See seisneb:

-          sõjavangidelt vangistuskaartide ja tsiviilisikutelt interneerimiskaartide vastuvõtmine ja registreerimine, nende kaartide dublikaatide saatmine vangistatute perekondadele;

-          kirjavahetuse vahendamine vahistatud isikute ja nende perekondade vahel;

-          perekonnateadete vahendamine (Punase Risti teated) perekonna eraldatud liikmete vahel, kui tavalised postikanalid on ebausaldatavad;

-          surmateadete vastuvõtmine ja edastamine.

 

Üldisemalt öeldes tegutseb RPRK Otsimisteenistuse Keskagentuur vahendajana konflikti osapoolte vahel või täpsemalt, nende rahvuslike infobüroode vahel (vt. vastaslehekülge), informatsiooni edastamiseks nende inimeste osas, kes on kaitstud humanitaarõigusega.

 

2.      Teadmata kadunud isikute asupaiga kindlaks tegemine ( I Protokoll, Art. 33)

 

3.      Lahutatud perekondade taasühendamine ( vt. vastaslk. ja  I Protokoll Art. 74)

 

 

 

RPRK  tegi esmakordselt seda laadi tööd Prantsuse - Preisi sõja ajal 1870. aastal. Tegutsedes vahendajana, asus Baseli otsimisagentuur  taastama kontakte sõjavangide ja nende perekondade vahel, tehes algust sõdivate riikide haavatute  nimekirjade vahetamisega. Sellest ajast alates on RPRK  Keskne Otsimisagentuur märgatavalt oma tegevust arendanud.

 

 

RAHVUSLIK  INFOBÜROO

 

Kolmas Genfi Konventsioon (Art. 122) sätestab, et konflikti puhkedes peab iga sõdiv või neutraalne riik, kelle territooriumil on vaenuliku riigi kodanikud, looma tema territooriumil kinnipeetavate sõjavangide infobüroo. Iga konfliktiosaline peab teatama oma infobüroole kõigist tema vägede poolt vangi võetud isikutest ja varustama nimetatud bürood kõigi olemasolevate üksikasjadega, nende vangilangenud isikute kohta, et nende lähimaid sugulasi saaks teavitada nii ruttu, kui võimalik. Kui sellist bürood ei ole, nagu tihti konfliktide puhul juhtub, kohustub RPRK koguma informatsiooni Genfi Konventsioonidega kaitstud isikute kohta.

 

 

 

OTSIMISTEENISTUSE  KESKAGENTUUR

 

" Neutraalses riigis tuleb luua keskne sõjavangide informatsiooniagentuur. Vajaduse korral teeb Rahvusvaheline Punase Risti Komitee asjaomastele riikidele sellise agentuuri loomise ettepaneku.

Agentuuri ülesanne on koguda nii ametlike kui ka erakanalite kaudu sõjavangide kohta kõikvõimalikku informatsiooni ning edastada see võimalikult kiiresti sõjavangide päritoluriigile või riigile, kellest nad sõltuvad. (. . . . . )"    ( Kolmas Konventsioon, Art. 123)

 

 

LAHUTATUD  PEREKONNAD

 

"Iga konfliktiosaline peab soodsalt suhtuma sõja tõttu lahutatud perekonnaliikmete järelpärimistesse eesmärgiga taastada perekonnaliikmete side ning võimaluse korral kohtuda.

 ( . . . )."      (Neljas Konventsioon, Art. 26)

 

 

 

12

MILLISED  ON  HUMANITAARÕIGUSE  SÄTTED,  MIS  REGULEERIVAD  EMBLEEMI  KASUTAMIST ?

 

Genfi Konventsioonid mainivad kolme embleemi:  punast risti, punast poolkuud ning punast lõvi ja päikest, kuigi praegu on Liikumise poolt ainult kaks esimest kasutusel Rahvuslike Seltside embleemidena.

 

Konventsioonid ja nende Lisaprotokollid sisaldavad mitmeid artikleid embleemi kohta. Muuhulgas määravad nad täpselt embleemi kasutamise, suuruse, eesmärgi ja asukoha, isikud ja omandi, mida ta kaitseb, embleemi kasutajad, austuse embleemi suhtes ja karistused  embleemi väärkasutamise eest (vt. vastaslehekülg).

 

Relvakonflikti ajal võivad embleemi kasutada kaitsva märgina ainult

-          relvajõudude meditsiiniteenistused;

-          Rahvuslikud Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltsid, kes on seadusele vastavalt tunnustatud ja nende maade valitsuste poolt volitatud olema abiks relvajõudude meditsiiniteenistustele; Rahvuslikud Seltsid võivad kasutada embleemi kaitse eesmärkidel ainult selle personali ja varustuse jaoks, mis abistab ametlikku meditsiiniteenistust sõja ajal, juhul kui see personal ja varustus täidavad samu ülesandeid - ja ainult neid ülesandeid - mis on sõjaõiguse ja -eeskirjade subjektiks;

-          tsiviilhaiglad ja teised meditsiinirajatised, mis on tunnustatud valitsuse poolt ja volitatud embleemi kasutama kaitse eesmärgil (esmaabi postid, välilaatsaretid jne);

-          teised vabatahtlikud abiorganisatsioonid samadel tingimustel, Rahvuslike Seltsidega: neil peab olema valitsuse tunnustus ja volitus et, nad võivad kasutada embleemi ainult personali ja varustuse jaoks, mis on ainult  meditsiiniteenistuse käsutuses  ja  peab  olema  sõjaõiguse  ja  -eeskirjade subjektiks;

 

Rahvusvaheline humanitaarõigus määratleb samuti, et iga Genfi Konentsioonidega ühinenud riik peab võtma tarvitusele abinõud, et takistada ja karistada embleemi väärkasutust sõja ja rahu ajal ning sätestama embleemi kaitse seaduse.

 

 

EMBLEEMI  KASUTAMINE

 

Embleemi kasutamine kaitsval eesmärgil on vastavalt Genfi Konventsioonidele nähtava kaitse väljendus meditsiinilisele personalile, -üksustele ja -transpordile.

Embleemi kasutamine viitaval eesmärgil nii sõja- kui rahuajal näitab, et isik või omand on seotud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumisega.

RPRK on õigus kogu aeg embleemi kasutada nii kaitsval- kui viitaval eesmärgil.

 

 

EMBLEEMI  VÄÄRKASUTUS

 

Igasugune kasutamine, millele pole selgesõnaliselt rahvusvahelises humanitaarõiguses viidatud, on embleemi väärkasutamine. On kolme liiki väärkasutust:

-          matkimine tähendab märgi kasutamist, mis oma kuju ja/või värviga võib põhjustada segiajamist embleemiga;

-          usurpatsioon, s.t. embleemi kasutamine ühenduste või isikute poolt, kellel ei ole selleks õigust (äriettevõtted, farmatseudid, eraarstid, valitsusvälised organisatsioonid, tavalised inimesed jne); kui inimesed, kes on tavaliselt volitatud embleemi kasutama, eksivad seda tehes Konventsioonides ja Protokollis antud reeglite vastu, loetakse seda samuti usurpatsiooniks;

-          reetlikkus, s.t. embleemi kasutamist konflikti ajal selleks, et kaitsta võitlejaid või sõjavarustust; embleemi reetlik kasutamine võib endast kujutada rahvusvahelise humanitaarõiguse "tõsist rikkumis" ehk teiste sõnadega sõjakuridegu.

 

Embleemi väärkasutus kaitse eesmärkidel sõja ajal kahjustab rahvusvahelise humanitaarõigusega loodud kaitsesüsteemi.

 

Embleemi väärkasutus viitaval eesmärgil kahjustab üldmuljet sellest üldsuse hulgas ja järelikult vähendab embleemi kaitsejõudu sõjaajal.

 

Genfi Konventsioonidega ühinenud riigid on kohustatud tutvustama karistusmäärasid embleemi väärkasutuse takistamiseks ja ohjeldamiseks nii sõja- kui rahuajal.

 

 

 

13

KUIDAS  HUMANITAARÕIGUS  KAITSEB  PAGULASI  JA 

ÜMBERASUNUID ?

 

Pagulased on oma kodumaalt põgenenud inimesed, samal ajal kui ümberasunud inimesed on need, kes ei ole lahkunud oma kodumaa territooriumilt.

 

Pagulased kasutavad esiteks ja eelkõige kaitset, mida võimaldavad neile pagulasõiguse (vt. kõrvalt) ja Ühinenud Rahvaste Pagulaste Ülemkomissari (ÜRPÜ - ingl. UNHCR) Ameti volitused. Samuti on nad kaitstud rahvusvahelise humanitaarõiguse poolt, kui nad on relvakonflikti ohvrid, vaenupoole kontrolli all või on tabatud  sõjategevuse käigus võõral maal. Neljas Genfi Konventsioon ja I Protokoll annavad põgenikele erikaitse, iseäranis neile, kes asuvad okupeeritud territooriumitel. Neljas konventsioon viitab samuti tagasisaatmise keelule, millel baseerub pagulasõigus.

 

Relvakonflikti ajal omal maal ümberasunud isikud on kaitstud rahvusvahelise humanitaarõiguse sätetega, mis pakuvad laiaulatuslikku kaitset tsiviilelanikkonale.  Need sätted on mõeldud peamiselt kaitsmaks tsiviilisikuid sõjategevuse mõju eest; näiteks on keelatud neid rünnata või terroriseerida, kasutada sõjapidamisviisina näljahäda või hävitada olulise tähtsusega kaupu, mis on vajalikud elanikkonna ellujäämiseks. Siseriikliku konflikti korral on ümberasunud isikud kaitstud nelja Genfi Konventsiooni (vt. lk. 21) ühise Artikliga 3 ja II protokolliga.

 

Humanitaarõigus keelab sunniviisilise ümberasustamise, välja arvatud juhtudel, kus ümberasustamine omab olulist tähtsust elanikkonna turvalisuse kindlustamisel või siis kaalukatel sõjalistel põhjustel. Pealegi peaks humanitaarõiguse poolt tsiviilelanikonnale garanteeritav üldine kaitse kitsendavalt mõjutama ümberasustamise protsessi.  Kahjuks on neid reegleid hiljutistes konfliktides liiga tihti rikutud. Niis siis on eelkõige tähtis tagada suuremat lugupidamist kehtivate sätete suhtes kui  töötada välja uusi.

 

 

RAHVUSVAHELINE  PAGULASÕIGUS

 

Pagulasõigus tugineb peamiselt järgnevatele tekstidele:

-          1951.a.  Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni  Pagulasseisundi Konventsioon;

-          1967.a.  Pagulasseisundi Protokoll;

-          1969.a. Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni (AÜO) poolt vastu võetud Aafrika pagulasprobleemi    erisuste reguleerimise Konventsioon ;

-          1984.a.  Cartagena Pagulasdeklaratsioon;

-          resolutsioonid, mis on vastu võetud peamiselt ÜRO Peaassamblee poolt.

 

 

PAGULASE  DEFINITSIOON

 

Vastavalt 1951. aasta Konventsiooni Artiklile 1 kehtib termin "pagulane" iga isku kohta, kes  "põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse pärast viibib väljaspool kodumaad ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt kaitset;  või kes viibib kodakondsuseta väljaspool oma elukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda."

 

AÜO Konventsioon ja Cartagena Deklaratsioon on laiendanud seda definitsiooni ja hõlmates ka isikuid, kes on sunnitud lahkuma avalikku korda tõsiselt kahjustavate sündmuste ajel nagu relvakonfliktid ja mässud.

 

 

 

14

MIDA SAAB TEHA HUMANITAARÕIGUSE RAKENDAMISEKS ?

 

Relvakonflikti tingimustes on võimalik rakendada kolme liiki meetmed:

 

Ennetavad meetmed põhinevad riikide kohustusel täita seadust. Ennetavateks meetmeteks on:

-          humanitaarõiguse alaste teadmiste levitamine;

-          kvalifitseeritud personali koolitamine humanitaarõiguse rakendamise hõlbustamiseks ja juriidiliste konsultantide määramist relvajõududesse;

-          seadusaktide ja statuudikohaste määruste vastuvõtmist humanitaarõiguse alase nõustamise tagamiseks;

-          Konventsioonide tekstide tõlkimine.

 

Meetmed humanitaarõiguse nõuete täitmise jälgimiseks konflikti ajal:

-          kaitsva riigi või teda asendava organisatsiooni tegevus

-          RPRK tegevus (vt. küsimus 15)

 

Survemeetmed põhinevad konflikti osapoolte kohustusel ennetada ja peatada vägivalla kasutamine. Survemeetmeteks on:

-          kohustus avaldada rahvuslike kohtute kaudu survet tõkestamaks tõsiseid rikkumisi, mis on käsitletavad sõjakuridegudena ( rahvusvaheliste tribunalide kohta vt. küsimus 16)

-          ülemuste kriminaal- ja distsiplinaarvastutus ning sõjaväe komandöride kohustus õigusrikkumisi tõkestada ja hukka mõista;

-          riikidevaheline vastastikune abi kriminaalküsimustes.

 

Peale fakti, et need meetodid on omased igale järjekindlale seaduskonstruktsioonile, etendavad need survemeetodid ka hoiatavat rolli.

 

On ka teisi rakendusmeetmeid, mis võivad olla samaaegselt nii ennetavad, kontrollivad kui ka survemeetmed; viimased kaks tulenevad otseselt  riigi kohustusest humanitaarõiguse sätete täitmise tagamisel.  Nad hõlmavad:

-          uurimisprotseduuri;

-          Rahvusvahelist Juurdluskomisjoni;

-          vaatlusprotseduuri seadusandluse rakendamise ja tõlgendamise osas;

-          koostööd ÜRO'ga.

 

Diplomaatilised jõupingutused ja ajakirjandus ning avaliku arvamuse surve aitavad samuti kindlustada humanitaarõiguse rakendamist.

 

 

 

 

 

RAKENDUSLIKUD  JURIIDILISED  SÄTTED

NB: vt. lk.15 artiklit teadmiste levitamisest  Genfi Konventsioonide ja Protokollide kohta

 

 

" Lepingupooled peavad ka rahuajal püüdma (. . . ) välja õpetada eriettevalmistusega isikuid, et soodustada konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamist (. . . )."

( I Protokoll, Art. 6)

 

 

" Lepingupooled peavad alati ja konfliktiosalised relvakonflikti ajal tagama selle, et asjassepuutuva tasandi sõjaväeliste ülemate käsutuses oleks vajaduse korral õigusnõuandjad, kes nõustaksid neid konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamisega seotud küsimustes ning relvajõududele sellealaste  instruktsioonide andmisel."

(I Protokoll, Art. 82)

 

 

" Lepingupooled edastavad üksteisele Šveitsi Föderaalnõukogu, sõjaajal aga kaitsvate riikide kaudu käesoleva konventsiooni ja selle rakendamise seaduste ja määruste ametlikud tõlked."

( Kõigile neljale Genfi Konventsioonile ühine, Art. 48/49/128/145)

 

 

" Lepingupooled kohustuvad käesolevat konventsiooni järgima ja tagama selle järgimise igas olukorras."

(kõigi Genfis Konventsioonides ühesugune, Art. 1)

 

 

" Lepingupooled peavad tegema kõik vajaliku artiklis 43 ette nähtud tunnusmärkide kuritarvituste vältimiseks ja lõpetamiseks, kui nende õigus seda küsimust veel piisavalt ei reguleeri."

(Teine Genfi Konventsioon. Art. 45)

 

 

" Lepingupooled kohustuvad vastu võtma õigusakte, mille alusel saab kriminaalkorras karistada isikuid, kes panevad toime või käsivad toime panna käesoleva konventsiooni raskeid rikkumisi

(. . . ).

Lepingupool on kohustatud otsima isikuid, kes on arvatavasti toime pannud või käskinud toime panna selliseid raskeid rikkumisi ja tooma need isikud nende rahvusest olenemata oma kohtu ette."

(Kõigis neljas Genfi Konventsioonis. Art. 49/50/129/146)

 

 

" Käesolevat konventsiooni rakendatakse koostöös kaitsvate riikidega, kelle ülesanne on kaitsta konfliktiosalise huve, ning nende kontrolli all. Selleks võivad kaitsvad riigid määrata oma diplomaatilisele või konsulaarpersonalile lisaks delegaate nende oma kodanike või teiste neutraalsete riikide kodanike hulgast."

(Genfi Konventsioonid I, II, III. Art. 8 ja Genfi Konventsioon IV. Art. 9)

 

 

 

 

 

RAKENDUSLIKUD  JURIIDILISED  SÄTTED (järg)

 

 

" Lepingupooled võivad alati kokku leppida, et kaitsvatele riikidele käesoleva konventsiooniga pandud kohustuste täitmine usaldatakse organisatsioonile, kes tagab erapooletuse ja tõhususe

(. . . )

Kui kaitset ei saa korraldada sel moel, palub kinnipidav riik  kooskõlas käesoleva artikliga abi või võtab vastu humanitaarorganisatsiooni, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, pakkumise asuda täitma käesoleva konventsiooni alusel kaitsvatele riikidele pandud humanitaarfunktsioone."

(GK I, II, III.  Art. 10 ja GK IV  Art. 11)

 

 

" Käesolev konventsioon ei takista Rahvusvahelise Punase Risti Komiteel või muul erapooletul humanitaarorganisatsioonil konfliktiosaliste nõusoleku korral abistada haavatuid ja haigeid,  meditsiinipersonali ja vaimulikke, et neid kaitsta ja nende olukorda kergendada."

(GK I. Art. 9)

 

 

" Lepingupooled osutavad üksteisele kõikvõimalikku abi, mis on seotud konventsioonide ja käesoleva protokolli raskete rikkumiste suhtes algatatud kriminaalasjadega (. . . )

(. . . ) teevad lepingupooled võimaluse korral, väljaandmise küsimustes koostööd (. . . )."

(I Protokoll, Art. 88)

 

 

" Vähemalt ühe lepingupoole palvel ja enamuse lepingupoolte heakskiidul kutsub käesoleva protokolli depositaar kokku lepingupoolte koosoleku, arutamaks konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamisega seonduvaid üldisi probleeme."

(I Protokoll, Art. 7)

 

 

" Konventsioonide või käesoleva protokolli raskete rikkumiste korral kohustuvad lepingupooled tegutsema, kas ühiselt või igaüks eraldi vastavalt ÜRO põhikirjale, tehes koostööd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga."

(I Protokoll, Art. 89)

 

 

" Luuakse Rahvusvaheline Uurimiskomisjon (edaspidi “komisjon”), mis koosneb viieteistkümnest  kõrge moraaliga ja erapooletutena tuntud liikmest. (. . . )  Komisjon võib:  i) uurida kõiki fakte, mis väideti olevat  konventsioonide või käesoleva protokolli rasked või muud olulised rikkumised."    (I Protokoll, Art. 90)

 

 

 

 

ANTIIKAAJAST  SOLFERINONI:  HUMANITAARÕIGUS  ENNEM  SÕNASTAMIST (vt. lk. 9)

 

Hoolitseda haavatute eest, kaitsta naisi ja lapsi

 

 

"Tahtmata väita, et see teeb lõpu sõdade kannatustele, püüab humanitaarõigus leevendada sõja tarbetuid kannatusi. Sõdijate vastastikused huvis ajendavad ka neid järgima kindlaid mängureeleid sõjapidamisel."

 

(Jean Pictet)

 

 

15

MILLINE  ON  RPRK  ROLL,  ET  TAGADA HUMANITAARÕIGUSE  REEGLITE  JÄRIMIST ?

 

Humanitaarõiguse rajaja ja kaitsjana on RPRK volitatud kindlustama austuse RÕH suhtes, mida ta teeb mitmel moel.

 

OMA  TÖÖ  KAUDU

Täpsemalt, läbi oma kaitse- ja toetustöö konfliktiohvrite heaks: vangistatud isikute külastamine (kaasa arvatud sõjavangid), perekonnaliikmete taasühendamine (vt. küsimus 11), abi osutamise (vt. küsimus 10)  ja tervishoiualase tegevuse juhtimine ning teabe levitamine humanitaarõiguse kohta (vt. lk. 15).

 

 

ENNETAVA  TEGEVUSE  KAUDU

Kuna seaduse mittetundmine on takistuseks selle täitmisele, tuletab RPRK riikidele meelde nende kohustust RÕH sättete tutvustamisel. Samuti tegutseb ta ise selle nimel (vt. lk. 15).  Ta meenutab riikidele, et nad peavad astuma vajalikke samme seaduse efektiivse rakendamise tagamiseks. Seda teeb ta peamiselt rahvusvahelise humanitaarõiguse nõuandeteenistuse kaudu, mille eesmärgiks on tehnilise abi osutamine riikide valitsutele humanitaarõiguse rakendamiseks vajalike siseriiklike seaduste ja määruste kohaldamisel.

 

 

HUMANITAARÕIGUSE   RIKUTAKSEST  TULENEVATE  ERANDLIKE 

MEETMETE  RAKENDAMINE 

a) Meetmete rakendamine omal initsiatiivil

RPRK teeb esildise - tavaliselt konfidentsiaalselt - humanitaarõiguse rikkumisest vastavatele võimuorganitele. Kui rikkumised on tõsised ja korduvad ning on võimalik kindlalt tõestada, et nad on aset leidnud, jätab see õiguse avalikustatud seisukohavõtuks; seda ainult siis, kui selline avalikustatus tundub olevat isikute huvides keda mõjutati või ähvardati. Järelikult jääb see erandlikuks abinõuks.

 

b)  Julgustus

RPRK julgustab riike kohandama oma seadusandlust selliselt, et oleks võimalik vastutusele võtta tõsiste rikkumiste sooritajaid (vt. küsimus 16)

 

c)      Protestide edastamine

Neutraalse vahendajana võib RPRK  olla palutud ühe konflikti osapoole poolt  kaebuse edastajaks teisele osapoolele väidetavate humanitaarõiguse sätete rikkumise osas; ta võib pakkuda oma vahendust süüdistatava poole vastus edastamiseks.

 

d)  Nõudmised rikkumiste tuvastamiseks

RPRK ei ole kohtumõistja, süüdistaja või kohus. Seetõttu juhtudel, kui nõutakse rikkumiste tuvastamist, tegutseb ta ainult siis, kui tema delegaatide viibimine antud piirkonnas muudab humanitaarülesannete täitmise lihtsamaks ja kui on olemas garantii, et tema kohalolekut ei kasutata ära poliitilistel eesmärkidel.

 

 

Alalõikude c) ja d) all märgitud samme on viimase kümnendi vältel harva ette tulnud.

 

 

RPRK delegaadid külastavad sõjavange

 

 

RPRK  KUI  RAHVUSVAHELISE  HUMANITAARÕIGUSE  KAITSJA

 

Humanitaarõigus võimaldab RPRK'l tagada inimlikest reeglitest kinnipidamist.

 

" Kaitsvate riikide esindajad või delegaadid lubatakse kõikidesse kohtadesse, kus võivad olla sõjavangid, esmajoones nende interneerimis-, vangistus- ja töökohtadesse ( . . . )." Ja veel:  " Rahvusvahelise Punase Risti Komitee delegaatidel on samasugused privileegid."

(Kolmas Konventsioon, Art. 126)

 

NB: Neljanda Konventsiooni Artikkel 143 sisaldab samasuguseid tingimusi seoses kaitstud tsiviilisikutega.

 

Liikumise Põhikiri  sätestab, et RPRK üks rollidest on:

"täita talle Genfi Konventsioonidega pandud ülesandeid, kaasa aidata relvakonflikti ajal rakendatava rahvusvahelise humanitaarõiguse seisukohtade täpsele järgimisele ja vastu võtma kõiki selle seaduse arvatavaid rikkumisi käsitlevaid kaebusi."  (Art. 5 para. 2c)

 

 

 

16

KUIDAS  SAAB  VASTAVALT  RAHVUSVAHELISELE  HUMANITAARÕIGUSELE  VASTUTUSELE  VÕTTA  SÕJAKURJATEGIJAID

 

Genfi Konventsioonidega ühinedes on riigid kohustatud rakendama vajalikke seadusandlikke meetmeid, vastavalt millele on võimalik karistada isikuid, kes on süüdi Konventsioonide jämedas rikkumises. Samuti on riigid kohustatud oma kohtute kaudu võtma vastutusele iga isiku, keda kahtlustatakse Konventsioonide jämedas rikkumises või andma nad üle teise riigi kohtule.  Teisisõnu, tõsiste rikkumiste sooritajad, s.t. sõjakurjategijad, peavad olema igal ajal ja igal pool vastutusele võetud ning riigid on vastutavad selle täitmise tagamise eest.

 

Üldistatult rääkides, kehtib riigi kriminaalseadus nende kuritegude osas, mis on sooritatud selle riigi territooriumil või tema kodanike poolt. Rahvusvaheline humanitaarõigus läheb kaugemale ja riikidelt jämeda rikkumise toime pannud isiku ülesotsimist ja karistamist, sõltumata tema rahvusest või kohast, kus õigusrikkumine oli sooritatud. See universaalse kohtumõistmise printsiip on oluline, et garanteerida toimiv karistus tõsiste rikkumiste korral.

 

Sellisel viisil saab süüdiolevaid iskuid vastutusele võtta kas erinevate riikide rahvuslike kohtute kaudu või rahvusvaheliselt. Seoses sellega loodi 1993. aastal ja 1994. aastal  ÜRO Julgeolekunõukogu poolt Jugoslaavia ja Ruanda Rahvusvahelised Kriminaalkohtud süüdidtusete esitamiseks neis maades konfliktide ajal toime pandud sõjakuritegude eest. 

 

 

MIKS  EI  TUNNUSTATA  ALATI   RAHVUSVAHELISE  HUMANITAARÕIGUSE  REEGLEID  JA  MITTE  ALATI  EI  AVALDATA  SURVET  NENDE  RIKKUMISEL ?

 

Sellele küsimusele saab vastata mitmel moel. Mõned väidavad, et seaduse ignoreerimine on üldiselt süütegu, teised, et tegu on vaid sõjale omase paratamatusega või et see on nii, kuna rahvusvahelise õigusega - ja seega ka humanitaarõigusega - ei ole kohaldatud efektiivset tsentraalset sanktsioonide rakendamise süsteemi, muuseas ka praeguse rahvusvaheliste suhete korraldatuse tõttu.  Olgu kuidas on, sõltumata sellest, kas on tegemist konfliktiolukorraga või rahuajaga ja kas on tegemist kehtiva siseriikliku või rahvusvahelise kohtumõistmisega, ikkagi rikutakse seadusi ja sooritatakse kuritegusid.

 

Siiski oleks palju häbiväärsem lihtsalt alla anda, mitte hoolida sellistest rikkumistest ja lõpetada kõik tegevused, mis on suunatud humanitaarõiguse suurema tunnustamise tagamiseks. Seni, kuni töötatakse välja efektiivsemaid sanktsioonide süsteeme, peaks olema sellised teod karmilt hukka mõistetud ja astutud vajalikud sammud nende ennetamiseks ja karistamiseks. Selles mõttes on sõjakuridegude eest karistamine üheks vahendiks humanitaarõiguse rakendamisel.

 

Lõpuks tuleks samuti tähele panna rahvusvahelise üldsuse jõupingutusi püsiva rahvusvahelise kriminaalkohtu loomisel. Kui antud projekt praegu (1997) kehtiks, oleks kohus pádev arutama sõjakuritegusid ja inimsuse vastu suunatud kuritegusid, kaasa arvatud genotsiid.

 

Kohus võiks niisiis aidata teha lõppu karistamatusele, mis ikka veel tundub olema reegel.

 

 

MIS  ON  SÕJAKURITEGU

 

Üldistatult mõistetuna on sõjakuriteod rahvusvahelise humanitaarõiguse jämedad rikkumised või traditsioonilist terminoloogiat kasutades, sõjatavade ja - seaduste tõsised rikkumised, sõltumata konflikti enda olemusest. Käesoleval ajal on ÜRO's rahvusvahelise kriminaalkohtu loomiseks koostamisel kõigi sõjakuritegude üldiselt tunnustatud nimekiri. Sõjakuritegudena käsitletekase (1997) ründeid isikute vastu, kes ei osale või enam ei osale aktiivselt lahingutegevuses (haavatud või haiged võitlejad, sõjavangid, tsiviilisikud jne).  Näiteks:

 

-          tahtlik tapmine;

-          piinamine ja ebainimlik kohtlemine;

-          suurte kannatuste tahtlik põhjustamine;

-          füüsilise puutumatuse või tervise tõsine ohustamine;

-          tsiviilelanikkonna ründamine;

-          küüditamine või seadusvastane elanikkonna gruppide ümberasustamine;

-          keelatud relvastuse või sõjapidamise viiside kasutamine (keemilised, bakterioloogilised või süüterelvad);

-          eristatava punase risti või punase poolkuu embleemi või teiste kaitsvate märkide reetlik kasutamine;

-          ühiskondliku- või eraomandi rüüstamine.

 

Tuleb märkida, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus endises Jugoslaavias on tunnustanud, et sõjakuriteo mõiste hõlmab ka siseriiklikus konflikti tingimustes toime pandud tõsiseid rikkumisi, samal ajal kui lepinguõigus tunnistab antud mõistet ainult rahvusvaheliste konfliktide raames.

 

 

 

17

MIS  VAHE  ON  RAHVUSVAHELISE  HUMANITAARÕIGUSEL  JA  INIMÕIGUSTEL ?

 

Rahvusvaheline humanitaarõigus ja rahvusvahelised inimõigused (edaspidi inimõigused) täiendavad teineteist. Mõlemad kaitsevad indiviidi, kuid teevad seda erineval moel ja erinevates tingimustes.

 

Humanitaarõigus rakendub relvakonflikti tingimustes (vt. küsimus 7), samal ajal kui inimõigused, või vähemalt mõned neist, kaitsevad indiviidi kogu aeg, nii sõja- kui rahuajal.

 

Humanitaarõiguse eesmärgiks on kaitsta ohvreid, püüdes piirata sõjast tingitud kannatusi, inimõigused püüavad kaitsta indiviidi ja soodustada tema arengut.

 

Humanitaarõigus hoolitseb ennekõike nende inimeste eest, kes on langenud vaenuliku poole kätte ning jälgib sõjapidamise viise, piirates riigi võimu inimese üle; inimõigused aga püüavad ära hoida meelevaldset käitumist inimeste suhtes. Inimõiguste eesmärgiks pole reguleerida militaaroperatsioonide juhtimise viise.

 

Endasse lugupidava suhtumise tagamiseks, loob humanitaarõigus mehhanisme, mis kutsuvad ellu     edasise kontrolli vorme selle täitmise üle; vägivalla vältimise eesmärgil pannakse rõhku koostööle konflikti osapoolte ja neutraalse vahendaja vahel. Seega, RPRK lähenemisviis, kelle roll on tagada lugupidav suhtumine humanitaarõigusesse, annab eelistuse veenmisele.

 

Mehhanismid inimõiguste kontrollimiseks on äärmiselt mitmekesised. Paljudel juhtudel on asjakohased institutsioonid kohustatud kindlaks tegema, kas riik on või ei ole seadust austanud. Näiteks võib Euroopa Inimõiguste Kohus, indiviidi poolt esitatud kaebust menetledes jõuda järeldusele, et riigivõimu poolt on rikutud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni. Viimati mainitu on siis kohustatud astuma vajalikke samme tagamaks, et siseriiklik seadusandlus vastaks konventsiooni nõuetele. Inimõiguste rakendusmehhanism on mõeldud peamiselt selleks, et heastada igasugust tekitatud kahju.

 

 

 

 

INIMÕIGUSALASED  DOKUMENDID

 

Kehtivad paljud tekstid, näiteks:

-          Inimõiguste ülddeklaratsioon, vastu võetud ÜRO Peaassambleel 1948. aastal;

-          Euroopa Nõukogu konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks 1950. aastal;

-          Ameerika Konventsioon inimõiguste kaitseks 1969. aastal;

-          Aafrika rahvaste ja inimõiguste põhikiri 1981. aastal;

-          Rahvusvaheline inim- ja poliitiliste õiguste pakt  1966. aastal;

-          1989. aastal  ÜRO lapse õiguste konventsioon

 

 

"PÕHITUUM"

 

Rahvusvahelised inimõiguste alased dokumendid sisaldavad punkte, mis annavad riikidele õiguse tõsise avaliku ohu korral taganeda enestele pühalikult võetud õiguste tagamisest. Erandiks on vaid igas kokkuleppes leiduvad teatud põhiõigused, mida tuleb järgida kõigis olukordades ja millest ei saa mitte kunagi loobuda neid siasaldavast lepetest hoolimata. Siia kuuluvad õigus elule, piinamise ja ebainimliku karistuse või kohtlemise keeld, orjuse ja sunnitöö keeld ja seaduslikkuse ja seaduste mittetagasiulatuvuse printsiibid. Neid põhiõiguseid, mida riigid peavad austama kõigis olukordades - isegi konfliktide ja mässude korra - tuntakse kui inimõiguste põhituuma

 

 

KOKKUPUUTEKOHAD

 

Humanitaarõigus kehtib eranditult äärmuslikes olukordades, s.o. relvakonfliktide korral. Neis olukordades on inimestel vastavalt humanitaarõigusele rida õiguseid ja juriidilisi tagatisi. Samal ajal sisaldvad inimõigused rea õiguseid, mida riigid peavad järgima kõigis olukordades (nn. "põhituum"). Oma olemuselt kattuvad  inimõigustes sisalduvad põhiõigused ja humanitaarõiguses sisalduvad nõuded, näiteks piinamise ja hukkamise keelustamine. (vt. lk 21; I Protokolli Art. 75 ja III Protokolli Art. 6).

 

 

 

18

KAS  RAHVUSVAHELINE  HUMANITAARÕIGUS  KEHTIB  KA  ÜRO  EGIIDI  ALL  VÕI  TEMA  RAHUVALVEJÕUDUDE  POOLT  LÄBIVIIDAVATE  RAHUVALVE  JA  RAHUTAGAMIS  OPERATSIOONIDE  KORRAL ?

 

Humanitaarõigus kehtib, kui relvastatud üksuste liikmed tegutsevad ÜRO volitusel või  koos tema volitatud relvajõududega - või tõenäoliselt kasutatavate relvajõududega - organiseeritud relvaüksuste vastu.

 

Leping rahuvalve operatsioonideks, mille ÜRO sõlmib iga liikmesriigiga, seab tingimuseks, et moodustatud väekontingent peab järgima sõjaväelaste käitumisele kehtestatud rahvusvaheliste kokkulepete ning rahvusvahelise humanitaarõiguse printsiipe ja vaimu. Riigid, kes valmistavad ette sõjaväge sellisteks operatsioonideks, peavad tagama, et nende väeosade sõjaväepersonal tunneks neid lepinguid. Samuti on kehtvad rahvuslik seadusandlus ja määrused lepingute rakendamise kohta.

 

 

ERISTAMINE  JA  MÄÄRATLUS

 

Rahuvalve operatsioonide eesmärk, mis tuleneb ÜRO Harta IV peatükist on tulevahetuse lõpetamise ja vägede eraldusjoonest kinnipidamise tagamine ning kokkuleppele jõudmine vägede tagasitõmbamiseks. Viimastel aastatel on operatsioonide ulatus laienenud ka teiste ülesannete täitmisele, nagu valimiste jälgimine, humanitaarabi saadetiste edasitoimetamine ja abi rahvuslikus leppimisprotsessis. Sellised operatsioonid leiavad aset osapoolte nõusolekul.

 

Rahutagamisoperatsioonid, mis tulenevad Põhikirja VII peatükist, teostatakse ÜRO relvajõudude poolt või Riigi, riikide grupi või regionaalsete organisatsioonide poolt  kas siis asjast huvitatud riigi kutsel või Julgeolekunõukogu volitusel. Need relvajõud on määratud lahingülesannete täitmiseks ja neil on luba kasutada sunnimeetodeid oma volituste täitmiseks.

 

Erinevus nende kahe operatsiooni liigi vahel on muutunud viimastel aastatel hägusemaks.

 

 

RPRK - RHÕ - ÜRO

 

Vastavalt oma volitustele "töötada relvakonfliktides kehtiva rahvusvahelise humanitaarõiguse alaste teadmiste levitamiseks ja mõistmiseks ning humanitaarõiguse arendamiseks " (vt. lk. 15), on RPRK  kaalunud küsimust rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendatavusest rahuvalve- ja rahutagamis jõududele. Selguse toomine selles teemas tundub hädavajalik, kuna seda laadi väeüksuseid kasutatakse üha sagedamini äärmusliku vägivalla situatsioonides, milledele lõpu tegemiseks on vaja relvajõudusid.

 

Sellel eesmärgil korraldas RPRK ekspertide nõupidamise, et määratleda RHÕ (rahvusvaheline humanitaarõigus) kehtivuse ÜRO käsu- ja kontrolli all olevate relvajõudude jaoks, kui nad relvakonflikti olukorras on aktiivses tegevuses kui võitlevad üksused.  Omalt poolt märkis ÜRO, et ainult RHÕ printsiibid ja vaim kehtivad selle armeeüksuse kohta. Eksperdid kavandasid visandi juhistest, mis mõtestab lahti need "printsiibid"ja selle "vaimu", mida ÜRO respekteerib rahuvalve- ja rahutagamis operatsioonides, niipea kui on õigustatud jõu kasutamine seaduslikkuse kaitseks või vastavalt Julgeolekunõukogu poolt antud erivolitustele.

 

Tuleb rõhutada, et  "sinikiivritel" on vastavalt nende rahvuslikule seadusandlusele siiski kohustuslik järgida RHÕ sätteid, millega nende päritolumaa on ühinenud. Kui nad rikuvad seadust, riskivad nad järelikult vastutusele võtmisega oma rahvusliku kohtu kaudu.

 

 

 

REGISTER

           

Liitumine: lk. 14

Lisaprotokollid ja/või Genfi Konventsioonid:

(vaata "Genfi Konventsioonid")

Relvakonfliktid (rahvusvahelised/siseriiklikud/

"uued"): lk. 5, 11, 16, 17, 18, 19, 20, 24, 26                

Artikel 3 (üldine): lk. 2, 18, 19, 20, 21

Abi: lk. 24, 25

Rikkumised/üleastumised: lk 29, 32, 33, 34, 36, 37, 38, 39, 40

Humanitaarõiguse areng: lk. 10, 11, 12, 13, 22, 23

Teadmiste levitamine: lk. 6, 15, 33, 34, 36

            Definitsioon: RPRK tegevus, mis seisneb rahvus-

            Vahekise humanitaarõiguse, üldise Liikumise ja

eriti RPRK tutvustamises, tegevust suunavate

Põhiprintsiipide tutvustamises, eesmärgiga piirata

seadusest  üleastumist, er ära hoida kannatusi ja

hõlbustada humanitaaralast tegevust.

Diplomaatiline konverents: lk. 8, 12, 22, 23

            Definitsioon: Riikide esindajate kohtumine

            rahvusvaheliste kokkulepete vastu võtmiseks;

            üks peeti 1949. aastal  Genfi konventsioonide

            vastuvõtmiseks, teine 1977. aastal Lisaprotokollide

            vastuvõtmiseks.

Ümberasunud inimesed: lk. 18, 30, 31

Embleem: lk. 6, 8, 28

Genf (õigus): lk. 4

Genfi konventsioonid ja/või Lisaprotokollid: lk. 8, 9, 10

11, 12, 13, 14, 15, 18, 19, 21, 22, 23, 24, 26, 27, 28, 30,

33, 34, 37

Grotius (Hugo de Groot (1583 - 1645), Hollandi jurist ja

diplomat, kes mõjutas oluliselt õigusteooriat ja riigiteooriat

üldse ja eriti rahvusvahelist õigust): lk. 5, 7

Inimõigused: lk. 19, 39, 40

Humanitaarõiguse rakendamine: lk. 32, 33, 34

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (või RPRK):

lk. 8, 12, 15, 21, 22, 23, 25, 26, 27, 29, 32, 33, 34, 37, 40,

41

Sekkumine (õigus selleks): lk. 25

Jus ad bellum/jus in bello: lk. 16, 25

Rahvaste õigus: lk. 5

Lieber'i Koodeks: lk. 9 (vt. ka "Lieber, Francis")

Lieber, Francis (Kolumbia Kolledži (New York)

professor; Abraham Lincolni palvel koostas

Ameerika Kodusõja ajal määruste seeria sõdurite

Liidule; vt. ka "Lieber 'i koodeks"): lk. 9 

Volitus: lk. 2, 23, 25, 31, 33, 34, 35, 41

Martens, Fjodor (Vene jurist ja diplomat, sama

nimelise klausli autor): lk. 7

Rahvuslikud Seltsid: lk. 2, 15, 28

Neutraalne vahendaja: lk. 2, 33, 34

Osapooled (Osalisriigid, Lepingu osapooled):

lk. 13, 14, 15, 16, 21, 24, 33, 35, 36

            Definitsioon: Riigid kes on inter alia

            ratifitseerinud  Genfi konventsioonid

Konflikti osapooled: lk. 7, 18, 21, 33

            Definitsioon: Riigid või liikumised kes

on haaranud relvad ja on otseselt haaratud

konflikti.

Rahutagamis/rahuvalve operatsioonid: lk. 40, 41

Vabaduse kaotanud isikud (sõjavangid, interneeritud

tsiviilisikud, arreteeritud): lk. 18, 26, 27, 33, 35, 37

Põhiprintsiibid (humanitaarõiguses): lk. 7

Propageerimine: (vt. "Teadmiste levitamine")

Genfi konventsioonide lisaprotokollid: (vt. Genfi

Konventsioonid")

Rahvusvaheline avalik õigus: lk. 4, 5

Ratifitseerimine: lk. 14

Pagulased: lk. 18, 30, 31

Mööndused: lk. 14

Lugupidamine humanitaarõiguse vastu: lk. 34, 35, 37

Perekondlike sidemete taastamine: lk. 26, 27

Humanitaarinitsiatiivi õigus: lk. 2, 25

RPRK roll: lk. 12, 15, 21, 23, 25, 26, 27, 31, 34,

35, 41

Rousseau, Jean-Jacques (kirjanik ja filosoof,

sündinud Genfis (1712-1778), "Ühiskondlikust

lepingust" autor, milles ta selgitab oma

põhiseisukohti): lk. 7

Reeglid (humanitaarõiguses): lk. 6, 19, 37

St. Peterburg (Deklaratsioon): lk. 7, 10,

Allkirjastamine: lk. 14

Haag (õigus): lk. 4

Lepingud: lk. 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 17, 22, 23, 31,

32, 39, 41

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO):

lk. 16, 17, 22, 23, 30, 31, 32, 37, 40, 41

Ohvrid (kategooriad): lk. 18, 21, 26, 30

Vägivald: lk. 29, 34, 37, 38

Sõjakuriteod: lk. 29, 37